Enne valimisi jätkame poliitika teemadel ja sellega seoses esitasime kaheksale erakonnale kokku seitse IT alast küsimust, mis on pärit kolmelt erinevalt inimeselt. Kusjuures huvitav on märkida, et üks erakond ei olnud suuteline vastamaks nendele küsimustele — Ei tea, kas Keskerakonna inimesed ei oska Outlooki kasutada või on asi milleski muus, aga igastahes korduvatele e-kirjadele ei ole tulnud absoluutselt mingisugust tagasisidet.
Rohelised rõhutasid oma vastuses, et neil ei ole nö ametlikult kinnitatud, jäika IT-poliitikat, vaid tegu on domineerivate arvamusega — tegu on mitme IT-spetsialistist juhatuseliikme (Tanel Tammet, Ott Köstner) arvamuste sünteesiga. Vasakpartei puhul oli selleks ilmselt Sirje Kingsepp. Reformierakonna poolt vastas Silver Meikar, kes vastutab nende infoühiskonna poliitika pärast. Kuna tema vastused olid kohati liiga pikad ja põhjalikud, siis on neid toimetatud lühemaks. Tema täispikkuses vastused on siin. Ülejäänud erakondade puhul pole konkreetsed vastajad paraku teada.
Lisamärkus: SDE saatis vastused peale selle tüki avaldamist.
Ettevaatust: Tegu on keskmisest pikema sissekandega. Oli mõte tükeldada või lühendada kõigi erakondade vastuseid, aga ideeks see jäigi. Lisasin vähemalt väikese järjehoidja navigeerimise hõlbustamiseks.
- Programmide lokaliseerimine
- Dokumendihaldus
- Patendid
- Autorikaitse
- Anonüümsus
- Sooline võrdõiguslikkus
- Turvalisus
Mine postituse lõppu
***
1. Kas toetate eesti keelde tõlgitud programmide kasutamist? Jaatava vastuse korral, et kuidas kavatsete toetada selliste tõlgete valmimist?
Eestimaa Rohelised (edaspidi ER): Loomulikult toetame. Selliste arenduste toetamise jaoks on seni hästi töötanud Eesti Infotehnoloogia Sihtasutuse (EITSA) korraldatavad konkursid. Sama praktikat on vaja jätkata, finantseerides EITSA-t sihtotstarbel nii Haridus- kui Majandus-kommunikatsiooniministeeriumi poolt. Konkreetselt soovime käivitada Eesti-Inglise ja Inglise-Eesti avalikult, tasuta kasutatava masintõlkeprogrammi projekti.
Isamaa ja Respublica Liit (IRL): Jah, toetame. IT on valdkond, kus tekib kõige rohkem uut sõnavara ning seetõttu lähtub siit ka suurim oht eesti keele “pidžiniseerumiseks”. Samal ajal on omakeelne IT-terminoloogia põhjalikult välja töötatud ning pole põhjust seda mitte kasutada.
Laiatarbe-tarkvara tõlketuge ei vaja. Elu on näidanud, et tootjad lisavad eesti keele vabatahtlikult, kuna see on müügiargument. Küll aga tuleks toetada õppetarkvara eestistamist. Tuleb ka arvestada, et järjest enam rakendusi on veebipõhised — õnneks on olemas eestikeelne Wikipedia ja Google, ent oleks ju tore, kui ka Google Earth, Flickr, Youtube jne oleksid saadaval eestikeelse liidesega. Kiiresti tuleb tasuta kättesaadavaks teha kõik olemasolevad eesti keele sõnastikud. Riik peaks siin Keelevara jt omanikega kokkuleppele jõudma ning neile vastavat tasu maksma.
Eesti Vasakpartei (EV): Ei arva, et see peaks olema riiklikult toetatud. Isegi eelkooliealised lapsed õpivad koos arvuti kasutamisega ka inglise keele selgeks. Arvuti kasutamise vajadus on hea stimulaator võõrkeelte omandamiseks. Pigem vähendab täielik üleminek eestindatud programmidele meie inimeste konkurentsivõimet välismaal töötamiseks ning vastupidi – seab võõrtööjõule Eesti tööjõuturule sisenemiseks barjääri spetsiifilise eestikeelse oskussõnavara tundmise nõude näol.
Eestimaa Rahvaliit (RL): Rahvaliit pooldab infoühiskonna arengut sh. regionaalset infotehnoloogia kasutuselevõttu ja seeläbi kõigi ühiskonnagruppide kaasamist. Rahvaliidu Riigikogu valimisplatvormi üheks eesmärgiks on luua riigi toel võimaluse internetiühenduse kasutamiseks kogu Eesti territooriumil. Selleks, et eelnev teostuks ning et erinevad sihtrühmad oleksid kaasatud, eeldab loomulikult emakeelsete programmide olemasolu. Selleks võib Eesti Keele Instituudi jms kaudu laialt levinud programmide tõlget subsideerida.
Eestimaa Kristlikud Demokraadid (EKD): Tõlkimine on mõistlik nende arvutiprogrammide puhul, mida kasutatakse väga suures koguses. Mahukate programmide tõlkimine, mida kasutab väike hulk eriala spetsialiste ei ole mõistlik, kuna sellisel juhul läheb ühe toote hind liiga kalliks ja teisalt, kasutajad valdavad programmi kasutamiseks piisavalt inglise keelt.
Reformierakond (RE): Meie programmis infoühiskonna üheks kandvaks ideeks ongi eesti keele ja kultuuri säilimine. Oleme veendumusel, et emakeelne tarkvara on selle aluseks ja samas ka vahendiks IT kaasamiseks igapäevaellu. Tarkvara on vahendiks sisu tarbimiseks. Emakeelse tarkvara kasutamine muudetakse kohustuslikuks avalikule sektorile ja haridusasutustele. See soodustab riiklikult eesti keele kasutust infotehnoloogilistes rakendustes. Tarkvara riigihangetel sätestatakse üldine nõue, et riigiasutuste ja kohalike omavalitsuste ostetaval avalikus kasutuses oleval tarkvaral peab olema eestikeelne kasutusliides.
Meie arust on pikka perspektiivi arvestades kõige efektiivsem rohkem toetada juba õppeasutuste juures lokaliseerimisega tegelevaid osakondi/õppetoole ning nende tehtav arendustöö oleks vastavate tasuta litsentside alusel vabalt kättesaadav kõigile.
Sotsiaaldemokraatlik Erakond (SDE): Arvestades uute info- ja kommunikatsioonitehnoloogiate mõju meie igapäevale ja keelekasutusele, siis tuleb toetada võimalikult laialdaselt eesti keelsete programmide ja rakenduste juurutamist.
Väikerahva keel säilib ja areneb infoühiskonnas vaid siis, kui keeletehnoloogia suudab pidada sammu tehnoloogia arengu ja pakutavate võimalustega ning tagab keele kasutatavuse uusimates rakendustes. Sotsiaaldemokraadid toetavad riiklikus programmis “Eesti keele keeletehnoloogiline tugi 2006 – 2010” ning Eesti keele arendamise strateegias (2004 – 2010) seatud eesmärkide saavutamist ning lubavad riigipoolset tuge eesti keelt toetava keeletehnoloogia arendamisele. Eesti peaks senisest enam tegema keeletehnoloogia arendamisel koostööd Soomega.
Mine algusesse
2. Kas riigi dokumendihalduses peaks kasutama dokumentide salvestamiseks ainult avatud, avaliku standardiga kinnitatud formaate või sobivad ka kinnised, ühe tootja poolt arendatavad. Miks?
ER: Avatud formaadid peaksid olema avalikus sektoris kohustuslikud olukordades, kus riik suhtleb kodanikega. Lisaks peame avalikus sektoris vajalikuks avatud koodiga tarkvara eelistamist ja toetamist.
IRL: Sõltub rakendusest. Kontori- jm laiatarbetarkvara (sh nt veebiserveritarkvara) peaks kindlasti olema avatud ja selle standardi võiks riigiasutustele ja kohalikele omavalitsustele lausa seadusega kehtestada. Nii kokkuhoiu kui ka põhimõtte pärast. Paljude spetsiifilisemate rakenduste puhul pole see aga võimalik ega praktiline, eriti kui on vaja tagada andmete kõrge turvalisus.
EV: Eesti-suuruses väikeriigis oleks mõistlik omada ühte riiklikku dokumendihaldussüsteemi, mis võiks toetada ühe tootja (näiteks Microsoft) formaate, kuid peaks lisaks toetama ka avatud standardiga formaate (näiteks PDF). Selline valikukriteerium tagaks tasakaalustatud süsteemi, mis ei sõltuks ühest tootjast ning teisalt võimaldaks ka avatud standardit kasutades ise arendusi teostada.
RL: Rahvaliit on seisukohal, et tuleb leida optimaalne lahendus, mis tagab kasutusmugavuse ja efektiivsuse nii kodanikule kui ametnikule. Samas tuleb vältida monopoli teket, mis võib tulevikus saada arengu piduriks.
EKD: Riigi dokumendihalduses peaks olema kasutusel ainult avatud, avaliku standardiga formaadid, kuna vastasel juhul satuks riik olukorda, mis kohustab teda jätkuvalt ühte tootjat kasutama. Monopoolses seisundis läheks hinnad kontrolli alt välja.
RE: Praegu on dokumenditöötluses probleemiks suurima turuosaga tarkvara tarnija soovimatus toetada avatud formaate, mis tähendab, et kui formaati vahetada, seisab ees ka tarkvaravahetus, millega kaasneb ka kasutajate koolitus, mis on kallis ja kindlasti tülikas.
Võimalike lahendusi on mitmeid, esimeseks on, et igal asutusel on õigus enda sisemist dokumendihaldust ja kasutatavaid formaate ning tarkvara määrata. Teiseks, et riigi juures on tegev standardiseeriv ja üldist IT-poliitikat suunav allasutus või kolmandaks, et olukord jääb samaks praegusega aga avalikkusele kättesaadavad dokumendid peavad olema formaatides, mida saab kasutada erinevates süsteemides ja tarkvaradega.
Kohtule dokumentide esitamise korras on kirjas, et digitaalselt allkirjastatud dokumendid peavad olema kas txt, rtf või pdf formaadis. Aga XML? Loodame, et tulevikus minnakse täielikult üle vormingule, mille arendustegevus ei sõltu ainult kellegi ärihuvidest ja suvast.
SDE: Riigi dokumendihalduses peaks kasutama võimalikult laialdaselt avatud standardiga formaate. Seni kõige laiemalt kasutuses olnud kontoritarkvarale MS Office leidub hulga arvestatavaid vabavaralisi alternatiive (OpenOffice jne), mille kasutuselevõttu riigiametites, aga ka koolides ja kodudes tuleks enam toetada ja propageerida.
Mine algusesse
3. Kas teie erakonna arvates peaks olema võimalik patenteerida tarkvara lähtudes Euroopa Patendiameti (EPO) definitsioonist (“an invention whose implementation involves the use of a computer, computer network or other programmable apparatus, the invention having one or more features which are realised wholly or partly by means of a computer program.”)?
ER: Oleme kindlalt tarkvarapatentide vastu. Tarkvarapatendid ei kaitse mitte harilike arendajate õigusi, vaid – paradoksaalsel kombel – annavad suurkorporatsioonidele võimaluse väiksemate ettevõtete tarkava-alast arendustööd takistada ning oma monopolistlikku rolli veelgi tugevdada.
IRL: Ei, kindlasti mitte. Patenteerimine viisil, nagu on ette pannud Euroopa Komisjon, kujutaks endast võimsat innovatsioonipidurit. Sellest võidaksid vähesed suurfirmad (kes nagunii oma poolmonopoolse seisundiga vaba konkurentsi ning ühiskonna arengut takistavad), kuid kaotaksid väiketootjad, harrastajad ning kõik kasutajad.
EV: Vasakparteil selles küsimuses seisukoht puudub. On kokkuleppe küsimus, kas pidada tarkvara üht funktsiooni või moodulit eraldi ning autorikaitse all olevaks tarkvaraks või patenteerida vaid terviklikku rakendust.
RL: Jah, peaks olema võimalik patenteerida. Tegemist on inimese intellektuaalse omandiga ning ta võib kasutada seda oma äranägemise järgi.
EKD: Arvame, et ei peaks olema võimalik. Kuna kood ei ole ühe töörühma koostatud, vaid sisaldab eelmisi töid, erinevate autorite poolt, ei tohiks patent kuuluda tarkvara tegijale nendel alustel.
RE: Patent kaitseb tehnilist lahendust. Autoriõigusseadus annab tegelikult tarkvarale juba kaitse — koodi kaitstakse nagu tavalist kirjandusteost. Aga autoriõigustega opereerimine on paindlikum, kui patentidega — patent piiraks liigselt juba teiste isikute õigused.
Meie seisukoht on, et tarkvarapatendid ei ole vajalikud ning piiravad vaba konkurentsi ja innovatiivset arendustegevust.
Meikar: Kui Euroopa Parlamendis see patenditeema kuum oli, küsisin selle EPO definitsiooni kohta patendiameti juhilt Pätsilt, kes kinnitas, et selle järgi ei saa tarkvara patentida.
SDE: Tarkvara suhtes ei saa kasutada samu reegleid, mis kehtivad tootva tööstuse suhtes. Infotehnoloogias põhinevad uuendused ja areng olemasolevate lahenduste pideval täiendamisel. Täiendavad patendiseadused vaid koondaksid tarkvaraturu senisest rohkem üksikute ettevõtjate kätte ning soodustaksid seeläbi monopolide teket, mis omakorda pidurdab IT-valdkonna innovatsiooni ja arengut.
Senine tarkvarapatentidega seotud praktika näitab, et patente omandavad suurettevõtjad. Väiketootjad, kelle huve patendid kaitsma peaksid, satuvad sundseisu. Et nende tarkvara paratamatult kasutab juba patenditud meetodeid, on nad sunnitud omakorda ristlitsentsima oma patendi suurfirmadega, kaotades igasugused eelised, mida patent neile muidu pakkuda võiks.
Mine algusesse
4. EV Autoriõiguse seadus §38 lg1 ütleb: “Autoriõigus kehtib autori kogu eluaja jooksul ja 70 aastat pärast tema surma”. Kas olete nõus seda arvu teatud tingimustel vähendama? Suurendama?
ER: Ei peaks muutma. Tegemist on klassikaliste rahvusvaheliste põhimõtetega. Autoriõigus ise ei tähenda, et teost ei saaks näiteks tasuta levitada: autoriõigus ütleb eeskätt, et autorluse fakti ei tohi kaaperdada.
IRL: See on raske küsimus. Ühelt poolt peab autor saama oma loomingu eest tasu ning tohtima seda õigust, nagu iga varalist õigust, ka pärandada. Teiselt poolt on ideed üks osa progressist ning teosed üks osa kultuurist, st mõjutavad tugevalt kogu ühiskonna arengut ning peaksid seega olema ühiskonna kasutuses. Oleme selle poolt, et autoriõigust tuleks leevendada. Kuidas täpselt, see vajab pikemat arutelu. Eelkõige peaks saama loomingut ilma rahateenimise eesmärgita omaks tarbeks vabalt kasutada, sh uute teoste loomiseks. Aga kuidas seda määratleda nii, et jääks minimaalselt võimalust autori tööd kuritarvitada, ei oska veel öelda. Kindlasti tuleb vähendada autoriõiguse ümber õilmitsevat hirmu ja terrori õhkkonda. Autorikaitsjate reidid külapoodidesse ja taksodesse ei tee kedagi rikkamaks, küll aga mürgitavad kogu ühiskonda. Kas 70 on sobiv number või mitte, see pole peamine. Pigem tuleks õigust surnud autori loomingu üle piirata tema lähedaste ning järeltulijatega, välistades õiguste mineku vahendajafirmade kätte. Parim, mida riik saaks teha, oleks GPL, CC jt avatud litsentsipoliitikate toetamine. See võiks tähendada teavitustööd, riikliku vaba loomingu serveri avamist, aga ka riigipoolset tasu neile autoritele, kes litsentseerivad oma teosed avalikku kasutusse.
EV: Autoril peaks olema endal võimalus otsustada, kas ja kui kaua tema tööd on autoriõiguse objektid. Vasakpartei ettepanek on, et peale autori surma võiks autoriõigus kehtida vastavalt pärimisseadusele või kui testamenti pole tehtud, siis ei peaks neid autoriõigusi ka olema ning autori looming peaks saama ühiskonna ühisvaraks.
RL: Puudub seisukoht.
EKD: IT alal on autoriõiguse kehtivusaeg kuni 70 aastat pärast autori surma liiga pikk. Kuna sel alal toimuvad põhjapanevad muudatused palju lühema aja jooksul, ei ole nii pikk aeg millegagi põhjendatud.
RE: Lähtuvalt sellest võiks öelda, et selline autoriõiguste kehtimise tähtaeg on optimaalne — kasu saavad nii autor, kui tema lapsed ja lapselapsed. Küll võiksime teha reservatsioone teatud autori õiguste osas — nt poleks ju halb idee vabastada teoste esitamisõigus varasemalt, kui reprodutseerimise õigus. Leiame, et peaks igati soodustama litsentsivabade „toodete” loomist.
SDE: Ilmselt võiks olla lubatud teatud erisused seoses infotehnoloogiliste patentidega. Olukorras, kus keskmise tarkvaratoote kasulik tööiga on viis aastat, ei tohiks ka patendid kehtida oluliselt kauem. Arvestama peab, et patent ei piira mitte ühe konkreetse programmi arendamist, vaid terve sarnase tarkvaravaldkonna arengut. (Janek: Keegi ajas midagi sassi?)
Mine algusesse
5. Ühe suure erakonna juhtpoliitik vihjas hiljuti oma ajaveebis, et osa ajaveebidest võivad olla kokkupandud erakondade tagatubades. Kas suurema lugejaskonnaga veebiväljaannete (sh blogide) puhul peaks tekstide autorlus olema selgelt tuvastatav? Aga internetikommentaaride puhul?
ER: Ei peaks. Anonüümsust ei ole võimalik sunniviisil ära kaotada. Igasugused piirangud toovad kaasa saitide (ja koos sellega ka mingi hulga raha) ümberkolimise muudesse riikidesse.
IRL: Ei pea. Õigus kasutada pseudonüümi on üks osa sõnavabadusest. Väidaks isegi, et kui keelata võimalus väljendada oma mõtteid, ilma et isikut saaks avalikult tuvastada, pole meil enam sõnavabadust.
EV: Vasakpartei kindel seisukoht on, et internetis võib olla igal inimesel õigus anonüümsusele ning sõnavabadusele. Jälitusorganitel on niikuinii võimalik põhjendatud soovi korral inimese isikut tuvastada, kui selleks seaduslik vajadus peaks tekkima. Lisaks võib blogi vaadelda loomingut ja keegi pole kunagi kirjanikel keelanud kunstnikunime kasutamist.
RL: On selge, et riigimeeste mõtteid ja sõnu aitavad suunata nõunikud, erinevad PR firmad. Rahvaliit leiab, et see on iga poliitiku enda imago küsimus – kas ta soovib end eksponeerida ainuisikuliselt või meeskonnamängijana, sellele vastavalt kas avalikustab oma kaastöötajad või mitte.
EKD: Teksti autorit on võimalik tuvastada ainult juhul, kui autor seda soovib. Kui autorite grupp annab teksti ühe isiku nimel meediasse, siis on kaasautorite tuvastamine võimatu. Sama on Interneti kommentaaride puhul. Tuvastada on võimalik arvutit, millelt tekst on saadetud, mitte isikut, kes saatis.
RE: Üldiselt öeldes, selgelt tuvastatavus nähtub sellest, kes tekstile oma nime alla pannud on. See võiks nii olla, aga kindlasti mitte kohustuslikus korras. Meeldiv on EPL-i kommentaaride osa, kus saab kommenteerida vaid registreeritud kasutaja. Nõus, on võimalik enda nime asemel kasutajatunnuseks panna misiganes. See ongi hea. Üheltpoolt on tagatud võimalus mitte oma päris nime kasutada, teisalt on see süsteem oluliselt distsiplineerinud kommentaarisfääri ning kõrvaldanud võimaluse, et mingi erakonna tubli nõunik lisaks artiklile 100 nime all 100 erinevat (aga sarnase seisukohaga) arvamust.
SDE: Tekstide autorluse probleem ei ole tekkinud koos internetiga. Kui keegi lubab oma ajaveebis väljendada „tagatoa” ja mitte enda seisukohti, siis teeb ta tõenäoliselt sama oma ajaleheartiklites ja muudes avalikes sõnavõttudes. See aga ei tähenda, et veebipäevikut või ajaleheartiklit peaks saama kirjutada vaid manukate juuresolekul. See on inimese enda vastutuse ja eetika küsimus. Teiste kirjutet lood ja veebipäevikud saavad loodetavasti adekvaatse hinnangu lugejatelt.
SDE ei toeta internetikommentaaride sunduslikku identifitseerimist. Samas leiame, et sõnavabaduse osaks on ka vastutus sõna kasutamisel. Tasakaalu nende väärtuste vahel peab leidma iga väljaanne iseseisvalt.
Mine algusesse
6. Ülikoolides on IT-erialadel mehi kõvasti rohkem kui naisi. Lõpetajate hulgas tuleb see erinevus veel suuremalt välja. Kas siin on tegu probleemiga ning mil viisil teie erakond seda probleemi lahendaks?
ER: Siin võib tegu olla probleemiga, kuid samamoodi on sel juhul probleem ka asjaolu, et filoloogia-erialadel on naisi kõvasti rohkem kui mehi. Mingeid kvoote me kehtestada ei soovi, lihtsaid vastuseid neile küsimustele ei ole. Naised võivad oma keskendumisvõime ja järjekindlusega olla väga head programmeerijad. Seni, kui ülikooli sissesaamisel ja ülikoolis kedagi ei diskrimineerita, tuleb meie arvates aktsepteerida inimeste isiklikke valikuid.
IRL: Igale erialale ning igasse ametisse peaksid sattuma need, kes vastava valdkonna vastu huvi tunnevad ning on sel alal võimekad. Küllap naised juba loomupäraselt eelistavad rääkida pigem tunnete keeles kui binaarkoodis. Me ei tea, et Eestis oleks ühelegi naisele tehtud mingeid takistusi IT-ala õppimiseks või sellel töötamiseks; mitmed naised töötavad ka valdkonna tippjuhtidena. Oleme kategooriliselt vastu soo- jm mehhaanilistele kvootidele.
EV: Ei näe selles otsest probleemi. Niikaua kuni ühiskond produtseerib teatud soorolle, käituvad inimesed vastavalt neile rollidele. Riigi ülesanne on tagada, et IT-valdkonnas naistele sama töö eest võrdset palka maksta.
RL: Rahvaliidul on kaks prioriteeti – et inimesed saaksid tegeleda eneseteostusega ning et koolitustellimus vastaks majanduse väljakutsetele. Antud juhul ei näe me, et soolised kvoodid neid eesmärke paremini täidaks.
EKD: Mehed erinevad naistest mitmes osas. Ka mehe aju erineb naise omast, mis annab teatud erialadel eelise mehele, teistel naistele. Selles, et IT ala on meestele sobivam, kui naistele, ei ole midagi halba. On alasid, kus mehi on palju vähem, kui naisi. Vägisi, kvootide abil meeste ja naiste võrdsustamine igal alal ei ole millekski vajalik ega kasulik.
RE: Kas on sisulist vahet IT-eriala inimeste soolises kuuluvuses? Probleemiks on pigem nende üldine vähesus. Üks võimalik lahendust pakkuv ettepanek oleks arvutialase teadlikkuse tõstmine koolides.
Erinevate kvootide tekitamine loob ebavõrdsust (mitte ei vähenda seda, nagu sotsid väidavad). Arvutialase kasutamise oskuse osas Eestis soolist digitaalset lõhet ei ole, on küll vanuseline ja hariduslik. Just seetõttu toetame Vaata Maailma sarnaseid projekte, mis võimaldavad e-ühiskonnast kasu saada näiteks ka pensionäridel.
SDE: Erialade jagunemine valdavalt meeste- või naiste valdkondadeks näitab vaid Eesti ühiskonna soostereotüüpide sügavust. Meie põhiprobleem pole siiski iga hinna eest meeste või naiste osakaalu tasandamine IT-erialadel, vaid selles, et IT-erialade spetsialiste üldiselt koolitatakse Eestis liiga vähe. Peame oluliseks luua juurde uusi erialasid ja õppimisvõimalusi IT-erialadel, et kõik andekad õppida soovijad saaksid seda ka teha.
Mine algusesse
7. Eestis on internetiportaale, kus 11-12 aastased eksponeerivad endid napis riietuses ja erootilistes poosides. Kas teil on kavas mingil viisil lapsi ja vanemaid säärase tegevusega seotud ohtudest teavitada või muul viisil kontrollida seksuaalkurjategijate tegevust säärastel portaalidel?
ER: Seksuaalkuritegevuse tõkestamine on eeskätt politsei ja siseministeeriumi ülesanne, kes peale kurjategijate püüdmise panustab mitmekesissese ennetustegevusse. Keskkriminaalpolitseil on reaalselt olemas võimekus küberkuritegevusega – niihästi seksuaalkuritegude kui muude kuritegudega võidelda. Seda võimekust tuleb eelisjärjekorras tugevdada, kuna küberkuritegevuse maht ja ohtlikkus muu kuritegevuse kontekstis ainult kasvab.
Administratiivsete piirangute seadmist suhtlusportaalidele me samas õigeks ei pea. Kuritegusid tuleb konkreetselt, juhtumhaaval menetleda, tegeledes samas vanemate harimise ja ennetustööga.
IRL: Ohtudest teavitamisega tegelevad erinevad organisatsioonid ju pidevalt (vt näiteks Veebivend) ja ajakirjanduses on sellest palju juttu. Usume, et kodanikuühendused toimivad siin märksa tõhusamalt kui riik. Kurjategijate (ka potentsiaalsete) jälgimist võimaldavad ja reguleerivad praegu kehtivad seadused. Me ei leia, et õiguskeskkond vajab siinkohal muutmist, ning suhtume väga suure ettevaatusega kõigisse katsetesse suurendada nuhkimist inimeste järel. See, kuidas lapsed end eksponeerivad, olgu peosaalis, internetis või mujal, on nende vanemate vastutusel. Riik ei saa ega tohi võtta vanemalt õigust ja kohustust oma lapsi kasvatada.
EV: Riiklik teavitustöö lastevanematele ja lastele peaks kindlasti olema. Paraku on see aga kõik mida riik selles valdkonnas teha saab kuna lisaks Eesti portaalidele on olemas ka samalaadseid (kasvõi Orkut), mis asuvad välismaal ning mille tegevust Eesti riik kuidagi reguleerida ei saa.
RL: Lapsi tuleks vastavatest ohtudest teavitada koolis. Samuti on vajalik seksuaalkasvatus juba varastest klassidest. Nii kaua, kui pole seadust, mis keelaks näiteks alla mingi vanuse esinemast teatud portaalis ning defineeriks napi riietuse ja erootilise poosi, ei ole võimalik otseselt seadusega kedagi süüdistada. Selline mõtteviis saab palju alguse kodust.
EKD: Selgitustööd tuleks teha nende laste vanemate hulgas, kes ennast Internetis ”välja pakuvad.” Kooliõpilaste vanemateni oleks kõige lihtsam jõuda koolide kaudu. Teismeliste vanemad peaks kontrollima, kuidas nende lapsed arvuteid kasutavad.
RE: Siin ühildub kaks aspekti, ühest küljest andmekaitse kasutajate kohta ja teisest küljest isikukaitse. Internet on anonüümne, inimestel on õigus ja võimalused esineda kellegi teisena, eriti annavad selleks võimaluse erinevad suhtlusleheküljed (social-networking). Selline ennetustöö tähendab paratamatult anonüümsuse piiramist. Nüüd üks konkreetne lahendus oleks kasutada ID kaarti, kus saidile ei lähe mingeid isikuandmeid, kuid kaebuste korral on need vastavatele organitele kättesaadavad. Kunagi rääkis sellest ka Peeter Marvet.
Eelmine aasta käivitus Vaata Maailma e-turve projekt ning sarnastel alustel töötavat teavituskampaaniat peaks kindlasti riik toetama. Kui toime on pandud seaduserikkumine (ehk näiteks mingi lasteporno levitamine), peab sellega juba tegelema politsei.
Laste tegevuse kontrollimine on tundlik teema. Üheltpoolt on vanematel õigus(tus)/kohustus/võimalus piirata laste privaatsust. Näiteks on vanematel õigus tunda huvi selle vastu, kellega nende võsuke õhtul väljas käib, järelikult ka õigus teada, kellega ja kuidas suheldakse virtuaalselt. Samas, vabaduse ja privaatsuse piiramisega liiga kaugele minek tekitab perekonnas ületamatuid lahkhelisid. Kui kaugele siis tohib minna?! Eks see ole suures osas perekondade otsustada.
SDE: Portaaliomanikel tuleb näidata üles suuremat sotsiaalset vastutustunnet, sest paljude tutvumis- ja suhtlusportaalide reklaamiideoloogia on suunatud just teismelistele. Kindlasti on lubamatu teadlik laste seksuaalse ärakasutamine või selle võimaldamine oma virtuaalkeskkonnas. Karistused peaksid taolisel puhul olema vältimatud ja efektiivsed. Siin on oluline edendada riigi julgeolekuasutuste võimet taolist liiki kuritegevusega võidelda. Nii lapsed kui nende vanemad vajavad infot internetis valitsevatest ohtudest, et nad oskaksid neid vältida. Teavituskampaaniad peaksid olema riiklikult toetatud, nagu peaks selline info olema ka osa koolitarkusest.
Mine algusesse
Posted by Anonüümne neeger 
Posted by Elver 
Posted by Elver 
