Tõsiseks probleemiks ma seda küll ei peaks sest, et klassi muutujaid võiks enivei küsida läbi klassi(Foo.var) ja isendimuutujad võiks olla loomisel mõistlikult väärtustatud.

Tegelikult on Pythoni selline käitumine täiesti taotluslik ja dokumenteeritud – vaata kasvõi “Python Tutorial” nimelist dokumenti http://docs.python.org/tut/node11.html

Seal punktis 9.1 “A Word About Terminology”, on kenasti kirjas, et:

“Objects have individuality, and multiple names (in multiple scopes) can be bound to the same object. This is known as aliasing in other languages. This is usually not appreciated on a first glance at Python, and can be safely ignored when dealing with immutable basic types (numbers, strings, tuples). However, aliasing has an (intended!) effect on the semantics of Python code involving mutable objects such as lists, dictionaries, and most types representing entities outside the program (files, windows, etc.). This is usually used to the benefit of the program, since aliases behave like pointers in some respects.”

Aga see, mida Sa tegelikult teha soovisid, on väikese lisakirjutamisega klassi defineerimisel täiesti tehtav.


>>> class Foo:
... var = None
...
>>> a = Foo()
>>> b = Foo()
>>> a.var = 4
>>> a.var
4
>>> b.var
>>> Foo.var = 15
>>> b.var
15
>>> id(Foo.var)
135535880
>>> id(b.var)
135535880
>>> id(a.var)
135536012


“a.var = 4″ varjab klassimuutuja uue objektiga, mis kuulub edaspidi isendile, mitte klassile.

“a.var[0] = 4″ muudab olemasolevat objekti, mis juhtub kuuluma klassile, mitte isendile.

Kui läheb “a.var” otsimiseks (runtime’is) siis otsitakse kõigepealt isend.var’i ja seejärel klass.var’i. a.var’ile omistamisel omistatakse isend.var’ile.