Nagu eelmise e-tervise teemalise artikli kommentaarides Pets lubas oli selle nädala Tehnokrati saade e-tervise teemadel. E-Tervise projekti esindas vastava sihtasutuse juht Agu Kivimägi ja saadet juhtis nagu ikka Peeter Marvet. Kuigi Neegrit kutsuti ka saatesse, siis ei olnud see eelnevalt antud lubaduste tõttu võimalik.
Küll tahaks Neeger kommenteerida mõningat saates öeldut. Kes soovib saadet ise kuulata võib selle alla laadida.
Esimene huvitav hambu jäänud väide oli e-tervise projekti sisu kohta. Tarkvaraline osa olevat vaid umbes 1/3 projekti mahtumusest ja ostetakse “mõõdikuid”, mitte tarkvaraprojekti. Mõõdikute hulka kuulub muuhulgas ka järgnev: “Meie partner peab tagama, et vähemalt 65% elanikkonnast teab digiloost ja oskab digiloo hüvesid kirjeldada.”
Mainimata jäi mitu protsenti elanikkonnast peab teadma digiloo riske.
Vägagi huvitav oli väide, et e-tervise sihtasutuse poolt ehitatav süsteem on vaid protokoll andmebaasiga suhtlemiseks. Iga haigla, kliinik ja perearst peab hiljem ise vaatama kust ta omale selle süsteemi kasutajaliidese saab: “Selle koha pealt peab iga tarkvaratarnija süsteemi edasi arendama ja Eestis on mõningad firmad, kes neid tarkvarasid toodavad.”. E-tervise projekti eduloo mõttes on see muidugi hea, et suured rahalised kulutused ja ebaõnnestumised lähevad kasutajate arvele.
Turvalisuse teemadel mainitakse muuhulgas: “Tsentraalne süsteem jälgibki arstide volitusi, jätab alati maha kontrolljälje igast andmepäringust — tagab selles süsteemis korra ja turvalisuse.”
Jääb selgusetuks mis on sellest kasu siis kui üks tuhandetest arstidest üle kogu Eesti “kaotab” oma parooli ning mõni selle “leidnud” uudishimulik kodanik hakkab miljon koma nelja inimese haiguslugudes tuhnima.
Küll aga on olemas kindel plaan selliste isiklikku laadi andmete kaitseks: “Oletame sellist olukorda kus näiteks ajakirjanik soovist mingit pommuudist teha või poliitilises mudamaadluses kellegil on võimalus andmeid hankida, kas legaalselt või ebalegaalselt… Tegelikult tuleb kriminaliseerida selle andme kasutus. See mõte, mis inimese peas oli, kui ta andmeid kasutas selle pärast, et teisele kurja teha. Oluline ei olegi see, kus ta neid andmeid sai. Kui ta ikkagi sai inimese kohta delikaatseid isikuandmeid, näiteks tema haiguste kohta, tal õnnestub sellega inimesele kurja teha, siis tulebki see tegu karistada.”
Tore näha: isiklikud andmed on niivõrd tähtsad, et neid hakatakse kaitsma sõnavabaduse ja pressivabaduse arvelt. Kui uuriv ajakirjandus peaks avastama, et Rüütlil tõesti on diagnoositud tõsiseid mäluhäireid, siis poleks välja pakutud seadusandluse puhul võimalik seda infot avaldada. Ka siis, kui tegu on näiteks intervjuu käigus saadud teadmisega.
Või kuna tahetakse keelata nii legaalselt kui ka illegaalselt saadud isiklike andmetega inimestele kurja tegemine, siis ööklubis jahuse ninaga pildile jääv poliitik… Ei hakka tulevikus meie noortele läbi meedia halba eeskuju andma! 
Delikaatsete isikuandmete tulevases e-süsteemis blokeerimise koha pealt sai Neeger taas targemaks: “Kui sa ikka ei taha, et arstid vaatavad, siis ära mine arsti juurde.” ja “Kui sa lähed arsti juurde, siis mis teenust sa ikka tahad, kui ta ei saa sinu andmetega tutvuda?” Samuti: “Sellisel juhul läheb muidugi vastutus ravikvaliteedist patsiendile. Arst enam ei saa vastutada täies mahus, kuna teatud informatsioon tema eest oli suletud ja ta võibolla ordineeris rohu, mis põhjustab teise rohuga konfliktse situatsiooni ja mis halvendab patsiendi olukorda või võib ka surma põhjustada.”
Siinjuures tuleks tähelepanu juhtida faktile, et see e-süsteemi otsustab muuhulgas inimese eest milliseid andmeid mingi arst näeb. Kopsuarst näeb vaikimisi kopsuvärki ja hambaarst sinu suguhaigusi ei näe. Tekib küsimus: kui patsient blokeerib ise arsti juurdepääsu mingitele andmetele, siis vastutus ravikvaliteedi eest läheb patsiendile, aga kui süsteem otsustab arsti eest valet asja varjata, kes siis vastutab? Kui mitu nendest praeguse süsteemi juures surevast 12nest inimesest õnnestuks tegelikult päästa?
Või teise nurga alt: süsteem peaks küll hambaarsti eest suguhaigusi varjama, aga ravimikonfliktide vältimiseks tuleb siiski näidata mis ravimeid patsient tarvitab. Kui sa kasutad süüfiliseravimit siis sul on tõenäoliselt süüfilis, nii et mis selle varjamise mõte õieti on? Et süsteem inimestele paremini peale läheks?
E-Tervise süsteemi raames andmete riigi kätte ühte kohta koondamine on kogu asja juures vast kõige suurem probleem.
Kui riik hakkab neid andmeid jagama teistele riikidele, näiteks War on Terror’i raames, või kui riik otsustab anda juurdepääsu meditsiiniga mittetegelevatele erafirmadele (kindlustused, pangad), siis mis peaks kodanikke sellise stsenaariumi eest kaitsma? Või kas üldse peaks kodanikke sellise stsenaariumi eest kaitsma? E-Tervise projekti juhi arvamus on selge: “Seda, et seadusandja ei võta vastu mingit konkreetset seadust, seda ei suuda ju keegi garanteerida. Me eeldame, et seadus, mis vastu võetakse, väljendabki rahva tahet.“
Mitu protsenti Neegri lugejaskonnast oskab digiloo hüvesid kirjeldada?
Posted by Anonüümne neeger 
Posted by Janek 
Posted by Elver 
