Kunagi ammu, kuskil 2000 aasta teises pooles sattus ühe edumeelse Eesti ettevõtte boss lugema järjekordset Arvutimaailma numbrit. Ikka selleks, et olla kursis viimase aja arengutega IT valdkonnas. Tookord jäi talle silma üks artikkel ja juba järgmisel juhatuse koosolekul tegi ta ettepaneku, et neil võiks ka olla… oma intranetlahendus, sest ta oli lugenud selle kohta väga palju head.
Vastuargumente polnud ja kohe pandigi kokku üks töörühm, mis võttis selle raske ülesande enda peale. Palgati ka üks konsultant, kes soovitas realiseerida lahendus ASP.NETis, kuna tegu olevat bleeding-edge tehnoloogiaga. Sünergia saavutamiseks soovitas ta ka ettevõttel soetada IIS ja Microsofti SQLi tarkvara. Kõik, kes selle idee vastu olid kõrvaldati edasiste lahkhelide vältimiseks töörühmast. Järgmisena leiti ei-tea-kust ei-tea-kelle-kaudu üks professionaalne veebiarendusfirma (neil oli isegi üks MSCE sertifikaat ette näidata!). Ja nii see algas – käes oli aasta 2002. Algasid pingelised kohtumised tööandja ja töövõtja vahel. Nüüd hakati rohkem mõtlema ka selle peale, et mille jaoks neil intraneti võiks üldse vaja minna. Veel paar kuud tõsiseid ajurünnakuid ning jõuti järeldusele, et töötajate kontaktandmed saaks viia Excelist intranetti ja see koht võiks muutuda töötajate teiseks koduks. Loomulikult oli vaja ka otsingumootorit. Profid asusid lõpuks tööle.
Profid meisterdasid, higistasid ja viimistlesid, kuni kätte jõudis aasta 2004. Intranetist oli selleks ajaks valmis tervelt üks pooliklahendus – esileheküljel oli muuhulgas kiri: “siia tuleb mingi tekst”. Töö tellija polnud miskipärast rahul taolise asjade käiguga (ja nad polnud ikka veel välja mõelnud, et missugust funktsionaalsust neil üldse vaja läheb) ning mõne aja pärast andsid proffidele korvi. Seda otsust ei mõjutanud muidugi sellised pisiasjad, nagu salasõnade hoidmine andmebaasis plain-text kujul (nii olevat kergem kaotatud paroole emailile saata!), praktikas mittetöötav rollipõhine autoriseerimine (vähemalt andmebaasimudel oli olemas), andmebaasiühenduste mittesulgemine (sellised asjad tulevad muidugi alles siis välja, kui süsteemi kasutab korraga rohkem, kui üks inimene) või igasuguse tehnilise dokumentatsiooni puudumine (mida see staatus “7″ seal tabelis tähendaski?).
Lõpuks palgati tööle üks veebiprogeja, kes suutis miskipärast üksi paari kuuga rohkem, kui profid mitme aastaga, aga sellegipoolsest on tänase päevani esileheküljel kiri: “siia tuleb mingi tekst”….
* Proffide all mõtlen firmat, mis tegeleb igapäevaselt veebirakenduste loomisega ja kuulutab oma taset avalikult ka koduleheküljel. Profid noh.
